Enesekehtestamise võlu ja valu

Ebatavaline koosolekupaik on just õige koht organisatsiooni sisemiste suhete korrastamiseks. Võõra raha eest muhedat rahvameest mängida on lihtne, kuid tõeline juht peab suutma rasked teemad kedagi haavamata kõiki rahuldava lahendusi viia.

.

Esimene probleem, millega koosolekute korraldajad maast-madalast kokku puutuvad, on teadagi krooniline hilinemine. Paraku ei ole see valdkond, mida siidikinnastes käsitledes kuhugi jõuaks: kes teiste aega väärtustada ei oska, saab kannatlikust ja sõnatust ootamisest ainult edaspidiseks veelgi jultumust juurde. Kellatundmise vajalikkusele tuleb rahulikult, ent enesekindlalt tähelepanu juhtida, ning varem või hiljem olukord paraneb. Muidugi ei kehti see juhul, kui märkuse tegija ise järgmisele koosolekule kümme minutit hiljem sisse lõõtsutab

.

Sama kehtib ka kahe äärmuse – kogu aja täislobisejate ja igaveste vaikijate – ohjamise puhul. Esimesed saab oma paati väikese kavalusega: enamasti toob nad pilvedest maa peale lihtne palve iseenda ettekandel aega võtta. Teistega on keerulisem, neid tuleb pidevalt, sealjuures ründavaks muutumata, julgustada ideid jagama, sest just sünergiast sünnib parim lõpptulemus. Eriti häbelikel juhtudel võib lubada mõtted edastada hiljem privaatselt, ent oluline on mõista anda, et igaühe panus loeb.

.

Ning viimaks: mida peale hakata meie aja katku, ka koosolekutel pahatihti kogu energia ja tähelepanu neelavate nutiseadmetega? Siingi aitab sirgeselgsus: viime kohtumise läbi uues kohas ja sestap on meil nüüd uued reeglid. Kui ukse taha paigaldatav turvakapp tundub liiast, võib paluda kõigil osalejatel telefonid lihtsalt laua keskele kuhjata. Paljast kulmukortsutamisest ei piisa!

.


Hardi Kinnas

Olen korraldanud sündmusi üle 20aasta. Blogis keskendun MySpotiti tegevusele. Jagan nippe sündmuste korraldamisest, vigadest, mida seminare tehes juhtub ja koosolekute edukast läbi viimisest.